Jumbu

Elas kord oran˛i värvi pärsia kiisu,
kel kasukas nii uhke, suur ja kohev.
Mitte mingi tavaline kodumiisu,
vaid kuninglikult laisklev kodulohe.

Armastas neid hetki, ümber kodurahu,
kannatada ta ei võinud pisaraid.
Kuidas teadis ta – see pähe mul ei mahu –
tulla lohutama kurba sedamaid.

Tema veidra stiili sisse kuulus kalli –
ühe käpa ühelt, teise teiselt poolt
sättis ümber kaela enese kui salli,
pilgust sügavast võis näha siirast hoolt.

Ja kui tujutu ta tõukas ära sülest –
selle asemel, et joosta sedamaid,
vaatas põrandalt ta suuril silmil üles,
justkui öeldes: olen siin, kui vajad vaid.

Sulle tänud, apelsinikarva kiisu.
Sinna kaugele sul’ palju soove häid!
Sa ei olnud mingi tavaline miisu –
olid asendamatu ja hinge jäid.