Kuuseke

Lumevaiba keskel kuuseke end ehib:
helbevanikuga kaetud okkakord,
möödujaile tuules okstega ta vehib –
tulge, vaadake mind – kasvõi ainus kord!

Mõnel möödujal kuid pilk on nõnda kiivas:
teistele ei malda jätta nägemaks.
Ta ei tunne süüd, et kirves kuuske riivas,
määrates ta ilu peagi närbumaks.

Kuuseke, sa viipa neile, kes ei murra:
linnukestele, kes toiduotsinguil,
haljas rohelus ei tohi jõuluks surra
ja ka järgmisteni kestma peab me mail.