Septembri pulmad

Kui sügisese kulla sajus,
värvikirkaks said loodus ja maa,
siis mu süda su kaissu vajus –
nüüd ei enam ta sinuta saa.

Silm avas kõik justnagu uueks –
Kogu maailm sai helisid täis,
just selliseid, mida ei kuuleks,
kui süda poleks armastust täis.

Kui võrratult loodus kõik toonib!
Ja vahtras paistab päikesekuld...
Kuumast kirest südames soonib –
tunnen kõrvetavmagusat tuld!

Elu mõte? – Oo, jaa! – Juba tunnen!
Kuidas varem ei tabanud hing?
Siis olin kui suikunud unne –
kirg, sind tänan, äratamast mind!

Ei kunagi enam pea üksi –
Ikka KOOS käime läbi kõik raad.
Palju kergem, teades, et kaksi
seikled elus sel tundmatul maal.

... Too päev oli hurmavalt ilus! –
seisid, oodates kui koolijüts.
Su käsi mu loori veel silus...
ja siis sai meist alatiseks ÜKS!