Talvetaadi pere

Hõbedasi lõngu talvetaat see lõigub,
punudes neist kauni, kummastava kee.
Päkapikujüngreid endal’ appi hõigub,
aga need on metsas – avastanud ree.

Teineteise võidu, sekeldades hanges,
tuiskavad nad alla, krudisev on tee.
Taat, kel kõrini vee peegelpildist panges,
igavusest külmutab ka mujal vee.

“Häda lastega, kes kodus eal ei püsi“,
kurdab muret talvetaat see memmele –
päkapoisid saan’d on suureks ja ei enam küsi –
luba, jooksmaks järgi lumehelbeile.

„Helbetüdrukud on ajan’d pead neil segi“,
kurdab memmeke, kuid ise plaani peab,
et kui mõni poistest pulmaplaane tegi,
siis saab uhket pidu pidada – oh, veab!

Ilus helbeke see tuleks justkui tütreks,
peagi tuba oleks jälle jütse täis ...
Vanad jäävad sellest unistama hetkeks ...,
aga seniks, lugeja! – Sul pühi häid!