Tunne...

… Justkui elu veereks allamäge,
aga palli puutuma ei jõua käsi.
Minus nagu poleks enam väge
naeratamaks, öeldes: „Ma ei väsi!”

Liiga palju aastaid jooksnud traavi,
püüdes sinilindu, mida vist ei ole.
Vanker, mida veetud, kisub kraavi –
sest et usk on see just, mida pole…

Või on vanus jätnud oma jälje? –
Tormata ei malda, otsin suunda.
Nagu mesilind, kes kaotan’d kärje –
uutest õitest kuid ei taha kuulda.

Tahaks vahel unustada sootuks,
et on kuskil kohustused, ajad.
Nagu ämblik loeksin võrgu kootuks –
imetlegu seda null või sajad.