Jõuluaeg

Lumiste kuuskede säravad tipud –
ilu, mille küljes pilguga ripud –
voogavad tuules justkui jõululipud
ja Sina vaatad, ülistama kipud…

Lumistel radadel kekslevad jäljed –
kõrvuti käinud kui sõsarad-veljed.
Unistan: talu, kuusk, kangasteljed,
suur jõulukaarik, mitte rattaveljed.

Toas, soojas, on pere ja kass on keras,
jõuluhõng on isegi viljateras
ja laste mängus ja seltskonna käras.
Jõulukuusk ehib ruumi küünlasäras.

Püha on pere, kus kõiki on vaja,
igaüks leiab rõõmsalt koduraja,
teistele pühendub mingigi aja,
võõras ei ole jõululaulu kaja.

Kõigil on rõõm näha seda, kes tuli,
seltskond püsib vapralt koos hommikuni.
Tuttu jääb laps, kel silmis uni,
aga õhtu jätkub ja kaminatuli.