Lõksus(t)

Ma olen lõksus nelja seina vahel.
Ja Tema ka. Ei ole hea meil kahel.
Meid ühendab küll armastuseahel,
kuid kas see kestab tormituules lahel.

Ses majas istun vahel täitsa külmas
kui “omad” teised siuksuvad mul hõlmas.
Ja siis meil mõlemil on pisar silmas –
kas leidub meile kodu selles ilmas.

Nad lubaksid mul kokku maad ja taevad,
et ma ei näeks, kuis nad me suhet kaevad.
Kõik positiivse kurjusega laevad –
peaks ma siis oksa hoidma, kui nad saevad?

Neil see näib suva, kellest mina hoolin
ja hambusse jääb kõik, mis eales proovin,
vist valus, et teistsugust peret soovin –
veel kibedam, et seda juba voolin.

Kui võõras vähem võõras kui su “pere”,
pead jätma selja taha “oma” vere.
Kui pereliikmeilt saamata jääb “tere”,
siis murra välja end – on maailm ere!