Ikka sinust ...

Jälgin taevas sõudvaid pilvi,
püüdes leida sealt Su silmi.
Miski meeltes seiskab aja,
meenutamaks hääle kaja.

Silmapiir ehk annab järgi,
kui ma otsin Sinu jälgi,
laseb vihmal valu pesta,
olnust omavahel vesta.

Ilmselt sa ju juba teadki,
kui mu üle vahti peadki,
aga mulle oleks vaja,
sest ei näe sind, nagu vaja.

Meenutades silmad sulen,
nii sul vahel külla tulen.
Tead – seal on vaid üksik kivi,
mille peal on SINU nimi.

Mulle sest on NÕNDA vähe! –
hääl on pärast külmast kähe.
Kodus tunnetan sind vahel –
lastaks rääkida meil kahel!

Küsiks nõu sult nagu varem,
et mis otsus oleks parem.
Ja ma tean, et SINA oskad,
kallis taat, no mis sa kostad?

Tegelikult ilmselt jääksin
sinust vestma, kui sind näeksin.
Uuriksin, et mis sa teinud,
keda teispool piiri näinud.

Aga ilmselt me ei tohiks –
kes meid inglina siis juhiks.
Annad mul’ ehk unes märku,
et ma jõuaks uude järku.

Aastad leevendavat valu.
Mõnda päeva ma ei talu.
Siis kui koos on kogu pere,
puuduv laik sust liiga ere.

Ei veel jumalaga jäta,
tulen ikka päta-päta.
Nagu laps, kes otsib märki,
mõistmaks selle ilma värki.

Lasen vabaks siis, kui suren,
siis, kui ise silmad sulen,
aga seni pean sind meeles,
vestleme nii omas keeles.