Kahevahel

Sinu sõrmed, sinu käed ja huuled –
Kas sa minu hingest kutset kuuled?
Seisan akna all ma kahevahel –
kahe akna vahel majaahel.

Küllap sina teise akna taga
seisad, mõeldes, kas ma juba magan.
Kuid mis loevad enam meie soovid –
nende vahel on kõik võõrad hoovid.

Kunagi ma jooksnuks sinu juurde,
enne kui sa läksid linna suurde.
Enne kui sa kandsid mõttes maha
meie suhte, vaatamata taha.

Tagasi sind vist ei julgeks võtta,
sest sa läksid ISE, mitte sõtta.
Ja ma ei näe su hingel tõelist armi,
kahetsust, et mängisid kord karmi.