Kiisu

Mu juurde tuli väike kassilaps,
kellel olid kaotsis emm ja paps.
Sebis ennast vaikselt minu omaks,
ja sai peret ühendavaks komaks.

Küll ta tegi jälgi täis kõik köögi,
küll sõi ära koeral pandud söögi.
Sekundi siis seisis, kõrvad ludus,
pärast pahandust ja varsti tudus.

Kui ta magas memme pesu vahel,
oli neil siis selgitamist kahel.
Mõne potilille mängis hiireks.
Kui see maandus, kiisul läks nii kiireks.

Kui ta vahel moondus pätibandeks,
anti see tal üsna kähku andeks,
sest ta silmad olid nõnda suured
ja ta kiisukombed alles noored.

Nüüdseks temast saanud täitsa leedi,
enam ühest toast ei teise leegi.
Nurrumisest saanud on ta hobi,
täpselt teab, mis sobib ja ei sobi.