Ristikhein

Mu koduõuel kasvas ristikhein
ja vahel seda muru polnud niidet’.
Puust, päikseline, kollast värvi sein
ja viljapuude aed, mis palju kiidet’.

Seal ikka kostus mõni laululind
jasmiinipõõsa otsas, akna taga,
kes nöbisilmadega sihtis mind,
ja mina olin hardumusest vaga.

Me aeda iga värvu, punarind
end talve hakul kiirelt sööma sättis.
Sai terakese iga laululind
ja talvetaat nii hinge sisse jättis.

Siis puutumata jäi must uksevõlv,
veel, nina vastu klaasi, vaat’sin mängu.
Ses vanas majas möödus lapsepõlv –
on hetked jään’d, kuid maja jäänud längu.

On meeles aastaringne lumevaip –
kord jäistest helvestest, kord õunaõitest –
ja teadmine, et võõrsil oled laip,
sest eemal juurtest, armastusest – kõigest.