Silme ees

Lapsepõlvekodu tuleb meelde –
justkui oleks kõik see olnud eile.
Kindlalt nagu emakeel su keelde,
jääb kõik olnu silme ette meile.

Meeles tuul ja sügisõhtud hallid,
vaikus soe, vaid vihmapiisa kära.
Veel mu ümber askeldasid kallid,
kes on nüüdseks kutsutud siit ära.

Talvel nokkisid kõik linnud teri,
siis kui külmataat kõik toidu mattis,
kevaditi õite valge meri
õunapuude kõrgeid oksi kattis.

Veel mind valmistati eluks ette,
jättes märkimata põhilise:
elu viskab su kui kassi vette –
ujuma sa õpid ikka ise.

Eks nad püüdsid, püüdsid ilustades,
lootuses, et kõike ma ei koge,
et saan hakkama vaid vääratades,
ja et enne kukkumist saan tuge.