Jõululiblikad


Väiksena ma nägin suuri liblikaid
selgeis värvides ja uusi üha.
Imetlesin õisi, nende tolmukaid,
loodus näis mu ümber nõnda püha.

Siis iga põõsas tundus palju suurem
ja koduõu nii lõppemata lai,
kõik tundus teisiti, kui olin noorem –
oh, sinisilmsus, kuhu see küll sai.

Küll elumured tundusid siis suured,
kui olin süles hoidmas nukust last.
Nüüd palju karmimad on elutuuled,
kuid ikka tuleb hoida sirge mast.

Me väiksena küll hoidsime ju kodu,
kuid sirgudes kõik olid jooksuhoos,
vaid aasta lõpus, näpus mütsilodu,
tee koju leitakse, on pere koos.

Ja jõululauas sünnib jõuluime –
kõik mäletavad, kuidas oli SIIS.
On väljas krõbe talv ja nõnda pime,
kuid sees on süda soe ja lauluviis.

Ma tahaks nõnda olla aasta ringi
ja näha värve erksaid, kirevaid
ning liblikatelt laenuks võtta kingi,
et külastada lapsepõlvemaid.