Käest


Tol õhtul seisime me kahekesi
ja meie ümber voogas vaikselt vesi.
Ei tahtnud lasta sinu käest ma lahti,
kuid sina võtsid ikka salamahti.

Ma mõtlesin, et nõnda sul vaid juhtus
ja uskusin veel siis, kui suhe luhtus,
sest et sa nõnda siiralt truudust murdsid –
tööpäeva pikkust kokku saades kurtsid.

Ei, igat viga lappida ei anna –
nii aukus püksegi ei terveks kanna.
Kuid ma ei suuda lasta sinust lahti,
vaid kannan endas nagu küünlatahti.

Siis üksi olles süütan mõtteis leegi,
mis põles kord, ja võtan ümber pleedi.
Pleed annab rohkem sooja, kui sa andsid,
ja kauem kui sa truudust hinges kandsid.

Kui suudaks unustada, anda andeks,
et sosistasid sõnu armuvandeks;
et tegid seda aastaid järgemööda.
Tead – nõnda armastuse eest ei lööda.

On mehi maailmas kui meres kalu –
ju uputan siis merre oma valu …
Kord tuleb aeg, kuid millal, ei tea ette,
mil julgen kuiva jala kasta vette.