Minu karu

Sa ei jätnudki mind üksi sellesse maailma.
Oma poega vaadates Sa vaatad mulle silma.
Mõnda aega ma ei saanud päris täpselt aru,
aga siis Su tundsin ära, minu isakaru.
Kus sa kostsid kulla-kallis, et end tunnen üksi,
Sinu visaduse ees ma võtaks maha mütsi.
Kas saab olla, et Su hing siis, kui mu kõrval surid …,
ootama jäi õiget aega ja mu juurde tulid.
Mulle tundub, et üks poeg mul oli taeva varu,
kaksikvenna olemusest alles nüüd saan aru.
Vanaisa, meie mõttemaailm saab taas kokku.
Selle üle alles hakkab lööma hing mul lokku.


Loodud 02.02.2014