Mu oma


Sa oled mu kallis, mu oma
just nagu lauset siduv koma.
Iga kord mõtlen su peale
kui kellelegi väga heale.

Ma armastan sind, ära küsi,
unustades su meeletusi.
Tunnen vahel: su haigus on ees –
ikka armastan sind selle sees!

Ma ju tean: sa oled seal puuris,
justkui elavalt surnukuuris.
Ja ma ootan – eks ootame koos –
mil ei pea enam ekslema soos.

Kord kõlab me naer veel duetis,
ja käed on kui kallistus-ketis.
Siis tuled ja tunned mu ära,
seni ootan ja ei tee kära.