Sinuta


Ei luuleta Sinust, ei kirjuta ma,
vaid katsetan elamist Sinuta,
sest liialt kõrge sai makstud see hind.
Saab vaevatud see, kes armastab Sind.

Küll kunagi tulen Su juurde,
vargsi õlale toetan Sul pea.
Ning sosistan tõe ainult tuulde,
sest mu valust oleks Sul ehk hea.

Sa teadma ei pea, et ma surin,
siis kui pöörasid selja kord Sa,
Et unes Su juurde veel tulin,
kuid Sa ei osanud kuulata.

Küll otsid mu kunagi üles,
kord mu pead toetab Su kindel õlg,
et järgmises elus Su süles
ei näeks tasumist seekordne võlg.

Ma avan Su silmad ja näitan,
kui tähtis on maailmas headus.
Sind hüvasti jättes ma paitan,
kuid üksi jääd – nii ütleb seadus.

Sest see, kelle armastus kõigub,
viib usalduse prügikasti.
On tähtsusetud kõik Su võidud,
kui oled mees sa sellist masti.

Kord otsivad veel mind Su huuled,
kuid minul Su pärast on häbi.
Ma vihkan Sind hingest, kas kuuled,
ja siis lõikan köidikud läbi.