Kevad


Täna korjasin ma esimesi
koduaia lumikellukesi.
Olid mullast välja pistnud nina -
varakult, et näha taevasina.

Vihmavesi karge peenraid pesi,
aimata võis sinilillekesi.
Varsti terve peenar õite meres,
kevadpidu algab lilleperes.

Maja otsas kontsert peale surus:
trummipõrinad vihmaveetorus.
Piiskade all vihmaveerenn ja -laud
duos kui käristi ja heliraud.

Ajatu ring algab taas: ülev-hell –
vaid sureliku jaoks tiksumas kell.
Kord pisike pihk lille pihku sä’eb,
siis emana, memmena võtma lä’eb.

Ja siiski vaimustusohe on suus -
iga kevad kui esmakordne, uus,
sest miski igal aastal on teine:
me pole need, kes olime eile.

(21.02.2017)