Koos


Ma võtan Su endaga kaasa.
Lähme üle nurme-täie-aasa.
Nii see väljend Sinu suust just oli,
Sinu peale mõeldes meelde tuli.

Käime koos ja ikka ühte sammu,
nagu väiksena – see polnud ammu.
Äratasid hommikul mu üles,
unisena võtsid, viisid süles.

Uurime veel seda ilma koos,
siht on selge nagu muinasloos.
Annad nõu, siis paigal ma ei tammu,
pistan vapralt eluga veel rammu.

Eal ei lahuta meid elumured,
ära karda, et sa eales sured.
Võtan Sinu oma hingamisse –
päris sügavale südamesse.