Lapsepõlvearmastus


Armastasin tõesti Sind ma varem?
Olin palju noorem siis ja arem.
Sõpru ümber mul ei olnud palju –
Sina olid üks – kui tugev kalju.

Mäletan, kuis kutsusid mu välja,
esmalt mõtlesin, et heidad nalja,
sest Sa teadsid mind ju kooliajast,
kõike lapseeast ja kodumajast.

Bussipeatuses mind teretasid,
välja kutsusid ja naeratasid.
Kõik see võttis põlve võbisema …
Teesklesin end julgelt lobisema.

Ja Sa tulidki mu ukse taha,
nähes Sind lõin aralt pilgu maha …
„Tüdruk, kas sa tahad pahviks lüüa
oma iluga?“ – „No eks ma püüa!“ 

Ja me naersime, mu välja viisid,
ümber oli tantsutrall ja viisid.
Pärast koju saatsid ühte sammu –
justkui eile alles, mitte ammu.

Ei saan’d aru, miks Sul vastu tõttan,
käe kui pihku peidad, naerda rõkkan.
Polnud elus suudelnud veel meest
ning põgenesin kallistuste eest.

Kord me kõndisime hommikuni.
Põlvitasid. – See ei olnud uni.
Ütlesid, et minuta ei suuda,
ja et eal ei oma tundeid muuda.

Ehmatas Su silmis kire sära,
kartsin ennast lubada nii ära.
Ütlesin, et ma ei tunne huvi,
pärast unistasin hommikuni.

Hommikul … Sa olid hoopis teine!
Polnud hellust, mida andsid eile.
Nii mu armastus, mis Sind küll vajas,
ajas ootele jäi selles majas.