Memmeke


Valgusilmast tulid vastu Sul kõik armastatud, head.
Rahus mine, õnnes astu, kui Sa minema just pead.
Ajaratas saab kord tasa ja on kokkusaamisaeg,
eks siis tuled meile vastu sealt, kus paradiisiaed.

Meie kurvastame siin, kuid Sina oled Seal ja näed,
kaitseinglina meil paned seniks peale oma käed.
Oma helguse ja jõuga alatiseks meelde jääd,
sõnadega, mis su huulilt suutsid sulatada jääd.

Lapsed, kes kord olid väiksed, sinu kõrval suureks said,
kõik su süles kiikusime, saades hellust, armu, paid.
Ehitasid kogu elu kodu oma perele,
ise aga seilasid nüüd pilvevahumerele.

Valdusi, mis jagas Sulle heldelt kätte taevataat
poleks maised suutnud anda – sinna viib Sind purjepaat.
Nüüdsest kaitsed taevast oma kodumaja ja ka maad,
kallista ka taadiga – ta ootas sind – nüüd kokku saad.


(Mälestuseks kallile vanaemale, kes viibis meie keskel 16.10.1921 - 06.02.2017)