Minu memmeke


Memmeke, hea, nii kalliks mul jääd.
meelde jäävad Su tööd näinud käed.
Siis, kui ma olin veel plikaraas
palju kirkamalt õitses kõik aas.

Raekoja platsil sai käidud koos,
kontserti taktis õõtsutud hoos.
Kooli saatsid ja kammisid pea,
kaitsesid ikka, olid see hea.

Tuba kui hommikul jahe näis,
memm ahju kütte panemas käis.
Potsutas tekki veel lapse peal,
et väiksel oleks soe ikka seal.

Viimsed maasikad: lapse suhu.
Paitas siis, kui elu tõi muhu.
Vanas eas jaksas lõhkuda puid,
ei kaevanud valu, ei ristluid.

Ootas kannatlikult meid koju …
isegi väikest kiisupoju.
Täpselt tundis, mil tuleb minna:
taadi kõrvale pange: sinna …

Pikk-pikk elu on selja taga,
sellest puhka nüüd, välja maga.
Ja kui ärkad, siis kohtume taas,
jälle kirkalt kord õitseb kõik aas.


(Mälestuseks kallile vanaemale, kes viibis meie keskel 16.10.1921 - 06.02.2017)