Almus

Su saapad on tolmus.

Mu süda on tuhas.

On kuulda vaid jala ast.

Saand sõprusest almus,

mida hing mis puhas

ei tihka võttagi vast.

Veel naerad, kuid raskus

su hingest mind torgib.

Mõistan: pea lahkuma säed.

Vaid korraks mul' laskus

arm keelde, siis kõrgid

pilgud näitasid, et läed.

Kui keegi mul '  vastu

vaid tuleks sel tunnil,

mil  Julmus on jätnud mind.

Talt palusin: astu

vaid südame sunnil

või muidu leinab su hing.

Ta vastas, et südant

ei ole ta tundnud,

tunded vaid võtavad jõu.

Teda selja tagant

veel nägin, ei jõudnud

peatada - lõppes nõu.