Eile

Tol õhtul olid minuga sa koos,
kuigi silmale nähtav ju polnud.
Ma seisin nagu kaunis muinasloos,
meenutades hetki, mis meil olnud.

Sa sosistasid õpetuseks sõnu,
justnagu siis, kui olin väike veel.
Õpetamisest sa tundsid mõnu,
vestes minuga ka kooliteel.

Eile kuusid kaks sai surmast täis,
aga mulle tundub justkui eile.
Mu kalleim sõber su pintsakukäis,
sest selles su lõhn on jäänud meile.

Su riietele surun vastu nina
ja kujutlen, kuis sina nende sees.
Ei saa „hüvasti” veel öelda mina,
sest olid mulle liiga tähtis mees.

See kevad sinult naeratust ei saa,
ei mõista, kuis küll ajaratas käinud.
Kuis ometigi tärkab jälle maa,
kui sina, kallis, oled alles läinud.

Ei mõista ilmailu enam ma,
sest usun: jaanuaris peatus aeg.
Vaid õudusunest tahaks ärgata,
kuid jäävalt nüüdsest ilmas soojavaeg’.