Jumaldatu

Sa justkui jäätund täht kesk põhjataevast,
kes pole kuulnud iial lõunataevast
Su kargus paneb kahvatuma keele
jäik ilu võtab hingetumaks meele.

Su poole rühib higis põhjapõder
ja saan, kus juht on väsimusest nõder
Ei ennast püüda siiski sa ei lase,
Vaid häbelikult nihkud vasemale.

On kättesaamatuses ikka võlu,
Soov kuulda teisel’ sosistatud sõnu.
Kõik salajane tundub raudselt parem,
Soov vallutada, mitte olla arem.

On neid, kes ootavad su langussõitu,
sel ajal endal’ soovides mõnd võitu
ja neid, kes kättesaamatuks sind peavad,
ei vaevu tundmagi sind, tühjaks peavad.

Sa justkui esindad meist igat ühte,
Kes püüab särada, kuid leida suhte.
Me kardame kõik vallutatud saada,
Kuid rohkem – märkamata jääda.