Kevad?

Päikseratas saadab välja kiired,
Vargsi, tasahilju nagu hiired.
Tunnen, kuidas päike soojust lisab,
Nii et linnupoja rõõmust kisab.

Ma tunnen, kuidas oled minu juures
ühtviisi väikses toas ja õues suures.
Ei kumbki teisest lahti lasta saa,
sest siis jääks kaotus liigselt kriipima.

Ja samas sinust hoida ma ei tea,
ei leia kätt, kuid tajun sinu head.
Kas nii siis hoiangi, et usk vaid jääb,
et kunagi taas leian sinu käed.

Kuis elu jätkuda saab sinuta? –
vist saab – kord sinu kui ka minuta.
Mis tuleb? – Õige tee ja valgussõõr
või hoopis hingepiina kiskuv lõõr?

Mis teeme seal, kas taastame taas jõu,
et teisel korral kindlam oleks nõu?
Ja kui nii ongi, kuidas ma siis tean,
et sinu hing on tagasi, mu Hea?