Kevade ootel

Lumehelveste sajus

seisan üksiku puu all.

Tunnen, hing on kui rajus,

torm pakitseb sügaval.

Päiksekiiri oodata

ei jõua külmunud hing.

Taevalaotust vaadata

on kurb, kui siin pole sind.

Kord segunesid me käed

hellituste keerises,

ei suutnud ühedki väed

viia lahku öö tuules.

On mõõdund aastate read,

kuid kevadet ootan veel.

Soojus parandab kõik vead,

mis said tehtud eluteel.

Kevad uued võrsed loob

tunnetest, mis alles eos.

Armastus uut jõudu joob,

kui mu käsi on su peos.