Kohtumispaik

Silman oma peegelpilti jõevees,

kui kõnnin kodu poole tuimas öös.

Ei pea ma laternat hoidmagi ees,

sest tuli põleb mu sügaval sees.

Vaid üks rada loodud, mida mööda

ma läen, et jõuda taas sinu poole,

võiksin ka pimesilmi ma püüda –

ikka taban su armu ja hoole.

Miski kutsub su sees ja ma tulen

vist on allapoole suunduv see tee.

Kukkumist kartmata silmad sulen,

on nõnda tulek ohutumgi veel.

Su poole tulles haiget eal ei saa:

mind püüdmaks sa sätid justkui võrgu.

On imelik, et suudan hiljem mõista,

et kohtumispaigaks oli põrgu.