Lahkumine

Võta käed mu kaela ümbert ära,

et ma vaba võiksin olla selles ilmas!

Lahku nii, et kuulda poleks kära –

milleks minna lahku, pisar silmas?

Mine nii, et samme ma ei kuuleks,

Sest et liiga valus see on tunda,

parem, kui me tunded hajuks tuules,

mis kui igavik mu kõrvus undab.

Loodan ma, et udu jääb me teele,

siis kui viimast korda ümber pöördud,

siis ei teki küsimusi keelel’

et ehk olime me teineteisel’ loodud.

Lahkudes mul kätt sa ära suru,

Sest et seda lahti lasta valus,

Puudutustki parem ära nuru,

Siis jääb unelmaile panemata alus.

Ära lase tekkida mul lootust,

et meid oodata võiks ilus algus.

Parem ärgu kurbusvõrgust kootust

läbi paistku ainus kiirgi valgust.

Mine nüüd ja unustada püüa

Arvamus, et kohtume veel kordki,

sest et siis võin elu kartma lüüa,

kartes kohata neidsamu olukordi.

Jookse nüüd, sest minu jalad keeld’vad,

Põgene, sest nõnda käsib saatus.

Jäta maha saatuskeeled needvad –

kuskil ootamas on sindki elujaatus.