Linnuna

Linnuna olen sündinud

ja linnuna läen

just sel hetkel, kui mu küljest

ära võtad käed.

Ära oota, et paluksin

armule lisa -

su helluse vastu tõstan

hoopis ma kisa.

Ootan vaid hetke, mil tiivad

võiksin paotada,

vahe taeva ja trellide

vahel kaotada.

Ammu nägin und, mil tiivad

võisin laotada

üle taevalaotuse ja

osadeks jaotada.

Siin on mu kuningriik lõputu

ja ääretu,

nii kaunis, et hing rõõmust

sees on meeletu.

Ja sina, mu armas, ära

iialgi kurda,

et läksin: mu soove poleks

suutnud sa murda.