Lukus

Kui ei tule sa, siis pimedaks jääb päev,

kõik kui uduvarjuga saab järsku kaetud.

Keeran lukku ukse südamesse - peitu jääb

siis see hing, mis meelitustest segi aetud.

Pööran pilgu ära teelt ma taeva poole,

siis ei looda ehk, et muudad meelt ja tuled.

Parem linnu lendu jälgin, mattes soove

pilvedesse, ootes väsimust, mis silmad suleb.

Öö silub haavad, mis kord hinge lõid,

nii jääb vaid kibe mälestus mu jaoks

ja sellest vähesestki ajaratas üle käib,

tehes kõik, et ähmaseimgi kujutis sust kaoks.

Nüüd seisan jälle teel, täis lootust silmad

ei seekord saatus alt mind enam vea.

Jään siia oot'ma, hoolimata sest, et külmad

on käed - neid hiljem koos meil soojendada hea.