Meenutusi Sinust...

Mul tuleb meelde talveilm nii pehme, kohev,
lumi sillerdades krudisemas talla all.
Siis veetsin laisalt tunde õues justkui lohe,
proovides, kas külmas hakkab kokku lumepall.

Sul puude oksad raputasid helbeid kaela,
kui vaikselt sikutasin neid ka koerushoos.
Nad lume koormast vabanedes tõusid taeva -
veel väreledes, justkui oleks naernud koos.

Me õue oli ehitatud lumemägi,
kust kelguga sai sisse päris kena hoo
ja selle juurest tuppa ei saand ükski vägi -
ikka tundus õhtu olevat veel liiga noor.

Me ümbruskonnas lapsi eriti ei olnud,
kuid lumesõda pidamata ei sest jään'd,
sest taadist lahedamat mängujõmmi polnud -
ta kaval, naerumuigel pilk mul meelde jään'd.

Taat sageli mind kelgul enda järel vedas
ja siis, kui parajasti ta ei vaadan'd taha
mu nöörist sikutamine nii kiftilt segas,
et oleks niitnud vedaja peaaegu maha.

Siis rüblik itsitas nii, et tal kõhus valus,
sest taadi üllatunud nägu oli lahe,
ja pärast naerupausi sõitu uut veel palus,
noogutades, et tal pole üldse jahe.

Taat hiljem suure labidaga lükkas lund
ja väike labidaski vilkalt hange räsis.
Tuppa tulles tahtis laps, et mängitaks veel tund,
olles solvundki, et taat nii kiirelt väsis.