Nukuke

Linnutiivul ruttan aeda,

Sest et olen alles väike.

Kaotada ei tohi aega,

Muidu läheb looja päike.

Päevarutus sagin veidi,

Pesen puhtaks mängukaru,

ja kui määrin nuku kleidi,

emale siis annan aru.

Räägin, et mu nuku soovis,

Et ma söödaks teda enne,

Kui ta väsib tagahoovis

Mängimast ja vajub unne.

Olgugi et kleiti pikka

kandma veel ma olen väike,

ruttan nii, kuis Sina ikka,

kui Sind hüüab Pisipäike.

Võti peaks peatuma enne,

kui tehtud vabastav ring,

ootamas mõni halb enne –

võib olla roostetand hing.

Ukse peaks paotama vargsi,

et vaikus häiritud ei saaks,

siis süda muudab kõik argsi

helisevaks muinasmaaks.