Omalaadne

Inimene jube veidrat liiki,
omalaadse vastu tõstab piiki,
väikselt jõuga peale tuleb, nügib,
suurelt kavaldades ette trügib.

Mõned kasvavad meist liiga suureks,
selja keeravad, et eal ei kuuleks
minevikust pärit lapsenuttu,
siirast, elu avastavat juttu.

Unustavad, kuis nad olid ise,
palju rõõmu kinkis pallivise.
Mida tähendas, et keegi hoolis
või, kui keegi taga kiusas koolis.

Kujutlevad end kui rauast polti,
mis ei vaju vananagi volti.
Ülbitsevad ja ei tunne häbi,
ei nad peatu enne, kui kõik läbi.

Kiirelt põletavad kõiki sildu
teiste arvel rebides vaid kildu.
Siis, kui vajavad kord ise abi,
näevad: maailm pöörleb nendetagi.

Pöörleb. Seisma ilmselt veel ei jäägi.
Ja, kui jääb, siis meie vist ei näegi.
Aga enne, kui sul seiskub süda,
püüa LEIDA see ja elustada.