Rõske

On hommik, uneriigist siia vajun,
me tuba tundub üllatavalt rõske.
Su varju oma voodi kohal tajun.
Ja käsi paitab viimset korda põske.

Et näha sind, ma ripsmeid paotan vaevu.
Tean: silmast silma kardad lasta ligi.
Su pilku vaadates kui kukuks kaevu,
sest mõttest rinna katab jäine higi.

Veel kükitad, mu käsi sinu süles -
nii väga vihkan jumalagajätte.
Kas teesklen surnut või siis ärkan üles?
Ah! - Pigem teesklen leidvat unelätte.

Kõik maailm aastaid seisnes sõnas "meie",
ei näinud ette üksinduse õudu.
Kui kohtume, kas ütlen sulle "teie"
või leian andestamaks veelkord jõudu?