Tähtede langus

Tähtede langust ma väiksena juba

vaatlesin aknast, silmis üks soov.

Kaua ei valgust näind õhtune tuba,

sest et ootasin tähte, mis õnne toob.

Lõpuks siis tõesti, kui küsides luba

lahkus üks täht suurest taevakangast.

Ärevalt vilkudes Maale ta ruttas,

tundes ehk puudustki kõrguste vanglast.

Küll vaatlesin tähte, kuid soovi ei olnud -

liig kiir oli olnud ta langemistee.

Kuna unelmast loobuda soovi mul polnud,

ootan õhtuti aknal ikka ma veel.

Nii istungi aknal nüüd õhtuti ikka,

et üks täht tuksuks mulle kesk pimedat ööd,

et joosta vaatama langevat tulekeelt pikka,

kui taevakaar lõpuks valgeks lööb.