Tolmukord

Su peale mõtlen hardusega iga kord,

Kui päev lõputu ja jõudu  liiga vähe.

Me suhetele kogunenud tolmukord

ei  neilgi hetkil iial meelest lähe.

Justkui pildiraami pühiks tolmust puhtaks,

teadmata, kas narrus see või kõigest pahe.

Tahan otsast alata – et uuesti sind kohtaks,

siis ehk enam poleks saatus meie vahel.

Nii tahaks joosta ära – seisan siiski  teel,

süda rumal loobuda ei sinust suuda.

Su kuju kahanedes lootus kasvab veel,

kuid mis on lootus – see midagi ei muuda.

Mäletan veel ööd, mil tundsin sinu käsi,

su poole vaatmast tõrkusin, siis rauges ramm

tundes, et ma vastupanust olen väsind

ma alla andsin – kurbusega meenutan.

Leidmata jäi lubat’ armastus ja õrnus

Vabadus ja mänguiha sulle armsam

Ainult hukkamõistu sein me vahel kõrgus,

lepitus – jäi leidmata see oodat’ palsam.

Siis kui läksid, kogu kahanedes kadus,

aeg su vaateväljast viies tõi meelde vead.

Alles pärast lahkumist mu keha adus

kergust, vabanemist, nüüd siis sedagi tead.