Tunded

Sa ütlesid, et pole iial

kõnelnud, mis tunneb süda.

Aga nii ei saa ju viia

Armastust – võib komistuda.

Mis saab siis, kui tahad kuulda,

et on keegi sinu juures

mitte ainult pargipingil,

vaid ka mõtterägastikus suures.

Miks on nõnda raske sulle

öelda, et see, mida tunned,

armastuse nime väärib –

siis ma rahus jääksin unne.

Igal ööl ei ärkaks üles,

mõeldes, miks mu hinge toitsid

sõnade ja pilkudega, mida

tegelikult peitsid.

Ma ju tunnen, et sa vahel

tahaks nagu murda keeli,

mille taha peitund tahe

viimistleda helli meeli.

Miks sa ütled, et on paha,

kui üks mees on liigses õnnes

hell ja mõistev ning ta tahab

öelda, mida tõesti tunneb?

Anda võiksin kõik, et sina

tuleksid üks kord mu juurde,

lausuksid kolm oodat’ sõna

ning siis hellalt suudleks suule.

Tea, et varsti olen väsind

ootamast nii kauget hetke.

Ehk ma peaksin hoopis üksi

Jätkama nüüd eluretke...?