Väike

Naeratades silmad heitis päiksesse,

Peoke tahtis haarata kullast õit.

Nõnda palju rõõmu mahtus väiksesse

hinge, mille vallata õnne võit.

Tillu jalakese pikem jala ast

väljaloetavaks sai talvelumes,

miski ei saa takistada sirgumast,

aeg toob näkku kõikenäinu jume.

Väiksena, kui tähtedest jäi puudu vaks

loota sai, et muutub see, kui sirgund.

Nüüd, kus kasv on muutund palju pikemaks,

taevavõlvgi rammu saand ja nihkund.

Sünnime kõik ilma, lubades püüda

oma eluõnne toovat tähte,

nagu eksinu metsas püüab hüüda,

siis, kui kaotand suuna – Elu lähte.

Inimlapsel puudub palju üle võim,

minnes vales suunas Eluteljel

jookseb vapralt, kuni lõpeb Elulõim.

Nõnda juhtunud on igal veljel.