Kallile vanaisale

 

 

Sõnu, mis võtaks valu, ei tea:

ükski salm pole piisavalt hea.

Liig uskumatuna näib kaotus veel –

su samme justkui ikka kostuks teel.

 

Ei enam käsi ava koduväravat –

Nüüd koduks pead sa taevast avarat.

Ja usume, et jälgid meie käike veel,

nii kuis me eal ei unusta sind eluteel.

 

Su süda lahke, hääl nii soe ja hell

on kõlamas me kõrvus iga kell.

Veel usub meel, et tuled koju pea,

et aeg toob tagasi kõik kalli, hea.

 

Mäletan - sul aknas ikka põles tuli

hilisõhtust üsna varahommikuni,

teadsin, et sa unisena tunde loed,

kuni kodus ma - siis une rüppe poed.

 

Ka viimsel õhtul ootasid mu ära,

vaid veidi tuhmim oli silmis sära,

mu püüded aidata ei kandnud vilja -

jõudsin vara, aga siiski liiga hilja.

 

Nüüd lambi valgust nähes koduteel

Su poole tahaks ikka hüüda keel.

Su kaotust mõistmast tõrgub meel,

sa justkui ootaks õhtuti mind veel.

 

Ja kuigi meile jääb su hääle kaja,

jääb leinama sind kurvalt kodumaja.

Nii väga oleks meil sind ikka vaja –

kui suudaks tagasi vaid viia aja…